Muhu väina regatt on Eesti vanim purjeregatt ning Eesti meistrivõistlusi avamerepurjetamises korraldatakse selle regati raames veel Folkboot klassile. ORC klassi jahtidel on Eesti meistrite väljaselgitamiseks alates aastast 2014 eraldi regatt. Seda on korratud alates aastast 1958. Aastal 2017 peetud 60. Muhu Väina regatt oli suurim, 850 purjetajat 144 jahi pardal kokku viiest riigist – Venemaalt, Lätist, Leedust, Soomest ja Eestist. Regatt oli rahvusvahelisem kui ei kunagi varem – 144 jahi hulgas oli 34 välismaalt: 1 Soomest, 2 Leedust, 14 Lätist ja 17 Venemaalt.

Kui 1958. aastal olid Riias lõppenud üleliidulised võistlused purjetamises, siis kiiljahtidel võistelnud purjetajad otsustasid tulla tagasi Tallinna mööda merd. Pärast vastavaid vormistusi saadi ka selleks luba. Aga, et purjetamine oleks sisukam, otsustati tagasisõit teha võidupurjetamisena.

Starti asus 8 jahti, neist kaks Draakonit ja kaks 5,5R klassi jahti. Esimene etapp purjetati Riiast Pärnusse. Pärnus lisandus veel kaks Hai klassi jahti ja nii purjetati 10 jahiga Haapsallu, kus regatt lõppes. Kuna ettevõtmine oli kõigile meeltmööda, otsustati hakata selliseid võistlusi korraldama ka edasipidi. Ni sai teoks esimene Muhu väina regatt!

Iga aastaga kasvas osavõtjate arv, lisandusid uued klassid ja ja regatist kujunes purjetajatele iga aastane oodatuim ettevõtmine ja on selleks jäänud tänaseni. Aasta-aastalt on kasvanud osavõtjate arv nii jahtide kui inimeste osas. Osalejaid oli alati peale eestlaste veelVenemaalt, Lätist ja Leedust. Jahtide arv oli tavaliselt 80-90 piires ja aastail 1984-1986 ületas osalevate jahtide arv juba 100 piiri.

Regattide etapid viisid purjetajaid tavaliselt Muhu Väina sisestesse sadamatesse, kuid on finišeeritud ka Roja ja Salatsgriva sadamates Lätimaal. Kuna sadamad olid tollal suhteliselt pisikesed, mõeldud enamasti vaid kalalaevadele ja paatide tarbeks, oli jahtide seismine sagali väga keeruline. Hommikused starti minekud algasid alati varakult ankruotste sasipuntra lahti harutamisega. Loomulikult ei olnud sellistes sadamates mingeid olmetingimusi nii suure inimmassi tarbeks. Kuna kaubandusega oli tollal just nii, nagu sellega oli, olid kõigil jahtidel kaasas toiduvarud kogu regatiks. Kohalikest poodidest sai heal juhul leiba, soola ja suhkurt. Ja vahel ka külmarohtu. Toidud valmistati kõik omas jahis.

Siis tuli aeg, kus suur NL lagunes ning Eesti sai taas vabaks. Kõik inimesed, nii ka purjetajad, pidid hakkama oma elu uutesse rööbastesse seadma, otsima uusi võimalusi ellujäämiseks ja edasiarenemiseks. Purjetamine tundus algul päris kõrvalise tegevusena. See oli kohe tunda ka Muhu väina regatist osavõtjate arvus. 1991. aasta regatil osales vaid 42 jahti.

Aga nii, nagu igavene meri, on igavene ka purjetamise kirg. Päev-päevalt pingutasid inimesed teha rasket ja pingelist tööd, aga mõtted olid pidevalt ka purjetamise küljes. Aasta-aastalt hakkas osalejate arv jälle tõusma ning juba 52. Muhu väina regati starti registreerus juba 78 jahti Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt ja Soomest. Regati populaarsus on nii suurm et juba mitmed aastad on Moskva purjetajad võtnud vaevaks oma jahit 1000 km kauguselt kohale vedada ja kaasa võistelda.

Oluliselt on muutunud võistluste sisu. On tulnud järjest moodsamaid ja suuremaid jahte, kasvanud võistlejate kogemused ja oskused, täienenud navigatsiooniseadmed. See kõik on tõstnud meeskondade pingutusi võidu nimel maksimumini. Iga etapp arutatakse põhjalikult läbi, tähelepanelikult uuritakse ilmakaarte, et teha õigeid otsuseid distantsi läbimiseks. Kui regattide algusaastail veeti kaasa kogu regatiks vajalik toidu- ja joogivarud, siis nüüd leotakse täpselt kokku ainult hädavajalik veepudelite arv, et jahi kaalu kokku hoida.

Ka võistluste korraldajad on püüdnud teha kõik selleks, et võistlejail oleks mugavam ja parem. Juba aastaid ootab igas sadamas soe supp esimese nälja peletamiseks, valdavas osas sadamates on võimalik sauna ja duši alla pääseda. Õhtuti on ka väike meelelahutuslik osa muusika ja tantsuga. Meeldiv on näha, et aasta-aastalt kasvab kaasaelajate arvukus. Sadamast sadamasse sõidavad võistlejate pereliikmed autodega.

(Tekst Olev Roosma artikli põhjal)